Esmalt kirjandus

Piibel on luule, jutustus, kiri, prohvetlus, seadus, tarkuskirjandus, apokalüptiline nägemus. Igal žanril on oma rütm, oma loogika, oma tähendusviis. Tõlgime luule luulena – rea murdumise, metafoori ja helina. Tõlgime proosa proosana – jutustava hoo ja loomuliku kõnega. Vorm kannab tähendust; me austame mõlemat.

Kontekst tehtud nähtavaks

Nende tekstide algsed lugejad mõistsid asju, mida kaasaegsed lugejad ei mõista: kultuurilisi kombeid, geograafilisi viiteid, religioosset tausta, kirjanduslikke kajasid varasemast Pühakirjast. Enamik tõlkeid saadab sind selle taastamiseks joonealustesse. Me põimime olulise konteksti otse tekstisse – kasutades selget vormindust, et sa alati teaksid, mis on kirjutatud ja mida see tähendab. Näed teksti nii, nagu vanad lugejad seda kogesid, kaotamata silmist, mida tekst tegelikult ütleb.

Ekumeeniline alus

Meie eksegetiline alus tugineb katoliiklikule, protestantlikule, õigeusklikule ja nelipühi teaduslikkusele. Mitte erinevuste kustutamiseks – need on olulised – vaid seetõttu, et iga traditsioon valgustab midagi, mida teised võivad vahele jätta. Tekst kuulub tervele kirikule. Meie protsess peegeldab seda.

Loodud tõeliseks kaasamiseks

Me ei mõtle ainult selle üle, mida öelda – me mõtleme selle üle, kuidas inimesed tegelikult loevad ja kasvavad. Digitaalse tähelepanu ja vaimse kujunemise uuringutest teavitatud, kujundame formaate, mis töötavad sellega, kuidas inimesed täna osalevad: vajadusel skannitavad, kutsel kaasahaaravad, multisensoorilised heli, muusika ja meditatsiooni kaudu.

Nelipüha impulss

Vaimu esimene avalik tegu oli keelebarjääri ületamine. Nelipühal kuulis rahvaste inimesi "omaenda keeles" (Ap 2:8). Ime ei olnud ainult jõud – see oli kättesaadavus. Algusest peale on Jumal näidanud, et tema sõna on mõeldud kõigile, neile mõistetavates vormides.

See on tõlkimise südamelöök. Ja see on veendumus, mis ajendab Aperot: iga Euroopa keelekogukond väärib Pühakirja ressursse tõelise sügavusega – mitte ainult pelk tekst, vaid kontekst, teadus ja multimeedia, mis selle ellu äratavad.

Reformatsiooni pretsedent

Reformaatorid uskusid, et adraajal on sama õigus Pühakirjale kui preestril. See veendumus nõudis uut tehnoloogiat – trükipressi – ja sellele avaldas tugevat vastupanu kirikuvõim, kes kartis, mis juhtuks, kui tavalised inimesed saaksid ise lugeda.

Neil oli õigus aimata, et kõik muutub. Nad eksisid selle vastupanul.

Iga Pühakirja juurdepääsu laiendamine järgis seda mustrit: rahvuskeelne tõlge, trükk, heli, digitaalne. Iga oli algul kahtlustav. Iga võeti lõpuks vastu. Iga laiendas Jumala sõna ulatust inimesteni, kes olid välja jäetud – keele, kirjaoskuse, kulu, geograafia tõttu.

Tehisintellektiga toetatud tõlkimine seisab selles liinis. Tehnoloogia on uus. Veendumus on vana.

Jumala muster ootamatute vahendite kasutamiseks

Pühakiri on täis Jumalat, kes töötab ebatõenäoliste instrumentide kaudu:

• Eesel räägib prohvetiga (4Ms 22)
• Paganat kuningat nimetatakse Jumala "võituks" (Js 45:1)
• Võõramaa astroloogid juhitakse Messiani (Mt 2)
• "Maailma rumalad asjad teevad häbi targad" (1Kor 1:27)

Kui Jeesus ütles: "kui need vaikiksid, kivid hüüaksid" (Lk 19:40), rääkis ta paratamatusest: Jumala tõde leiab oma tee välja. Kui oodatud hääled ei täida ülesannet, tõusevad ootamatud.

Me ei väida, et tehisintellekt on kivid, mis hüüavad. Kuid me usume, et kui vajadus on tõeline ja traditsioonilised vahendid ei suuda sellele vastata, avab Jumal uued teed. Ta on seda varem teinud. Me usume, et ta teeb seda jälle.

Ränikristallid on lõppude lõpuks kivid, mida me õpetasime mõtlema. Liiv, puhastatud ja skeemidega sisse graveeritud, koolitatud inimkonna kogutud tarkusel. Kui Jumal saab rääkida läbi põleva põõsa, eesli või leiva ja veini – ehk pole räni nii võõras meedium.

Euroopa vaikus

Euroopa oli kunagi kristliku tsivilisatsiooni süda. Täna on see üks maailma sekulariseeritumaid kontinente – ja üks neid, kus on kõige puudus kvaliteetsetest Pühakirja ressurssidest.

Vaikus siin ei ole peamiselt tõrjumine. See on võimetus.

Ajaloolistel kirikutel on sageli institutsioonilised ressursid, kuid vähenev energia – ja mõnikord teoloogiline kahetisus selle osas, kas Pühakiri ikka veel muudab. Evangeelsetel ja karismaatilistel kogukondadel on veendumus, kuid puudub ulatus ja infrastruktuur. Väiksemad keelekogukonnad – taani, rootsi, poola, portugali, ukraina – lihtsalt ei suuda ülal pidada aastakümneid teaduslikku tööd, mis on vajalik sellesügavusega ressurssideks.

Vajadus on tohutu. Traditsiooniline suutlikkus on ebapiisav. Mitte sellepärast, et inimesed oleksid ustavad, vaid sellepärast, et majandus ei toimi ja demograafia on muutunud.

Mida tehisintellekt võimalikuks teeb

Selle sügavusega tõlge – kirjanduslik, kontekstuaalselt rikastatud, multimeediarohke, ekumeeniliselt põhjendatud – nõuaks tavaliselt ühe põlvkonna tööd keele kohta. Enamiku Euroopa kogukondade jaoks ei juhtuks see üldse kunagi.

Tehisintellekt ei asenda inimese otsustust. See korrutab seda. Iga eksegeetiline otsus, iga tõlkimisvalik, iga joonealune läbib endiselt inimese ülevaatuse. Kuid ulatus muutub võimalikuks. Kolmkümmend üks keelt praegu. Rohkem on tulemas. Ressursid, mida väiksemad kogukonnad ei suutnud kunagi ise toota – lõpuks kättesaadavad.

Mis tundus võimatu, on nüüd teostatav. Kogukonnad, kes on põlvkondi oodanud, ei pruugi enam kauem oodata.

Me usume, et see loeb. Me usume, et Jumalale läheb see korda. Ja me usume, et ta on andnud meile tööriistad, et midagi selle kohta ette võtta.

Ausus

Me ei peida keerukust, ei tasanda raskusi ega tee nägu kindlusest seal, kus seda pole. Tekst on võõram ja keerulisem, kui paljud tõlked lasevad mõista. Me laseme sellel olla.

Kättesaadavus

Iga lause peaks olema arusaadav ilma siseringiterminoloogiata või eeldatava religioosse taustata. Selgus ei ole lihtsustamine – see on külalislahkus.

Kirjanduslik meisterlikkus

Keel, mis on väärt teksti. Mitte ainult edastatud teave, vaid kirjutamine, mis tasub lugemist – rütm, kujundlikkus, kaal.

Vaimne ootus

Uurime põhjalikult, sest usume, et tekst suudab endiselt muuta. Teadus teenib kohtumist, mitte vastupidi.

Ekumeeniline alandlikkus

Õpime traditsioonidelt väljaspool oma. Tunnistame, mida me ei tea. Hoiame oma tõlgendusi lahtiste kätega.