Luuka evangeelium -- Sissejuhatus

Kõige radikaalsem, mida Luukas ütleb, on see: need, kes tegelikult kuuluvad, on alati teised kui need, keda sa ootad.

Karjased -- esimese sajandi Juudamaa madalaim sotsiaalne kiht, töö pärast rituaalselt ebapuhas ja enamikust ruumidest välja jäetud -- on esimesed, kes sünnist kuulevad. Samaarlane, rahvagrupist, mida juudid kõige enam põlgasid, saab inimliku sündsuse definitsiooniks. Maksukoguja -- okupatsioonivõimu kaastööline, omaenda rahva vihatud -- võetakse vastu enne, kui religioosne eliit üldse sõna saab. Naised, kes ei tohtinud üheski kohtuasjas tunnistada, on ülestõusmise esimesed tunnistajad.

See pole juhus. See on Luuka argument, mille ta juba esimeses peatükis välja ütleb: "Ta tõukas võimsad troonidelt ja ülendas väikesed." See üks lause on võti kogu raamatule.

Mis laadi raamat see on?

Enamik inimesi, kes evangeeliumi kätte võtab, toob kaasa valed ootused -- kas ajalehe reportaaži pealtnägijate ja faktidega, või usulist propagandat, maskeeritud ajalooks. Luukas pole kumbagi.

Luukas kirjutas žanris, mida antiikmaailmas nimetati bios -- ühe inimese elu. Plutarchos kirjutas neid. Suetonius, Tacitus. Reeglid olid algsetele lugejatele selged: valid episoodid, mis destilleerivad inimese olemuse. Korrastad materjali argumendi, mitte kalendri järgi. Kirjutad kõned -- mitte pettusena, vaid tunnustatud kirjandusliku praktikana: mida see inimene oleks selles olukorras öelnud? Kõik antiikaja ajalookirjutajad tegid nii. Nende lugejad teadsid seda.

Luukas ütleb seda ise esimestes neljas lauses. Ta on uurinud, konsulteerinud allikaid, rääkinud pealtnägijatega ja kirjutab nüüd "korrastatud jutustuse" inimesele nimega Teofilos. Korrastatud tähendab: jutustatud kavatsusega -- mitte kronoloogiline, mitte ammendav. Valik on argument.

Autor ei nimeta end kunagi. "Luukas" pärineb teise sajandi traditsioonist -- võimalik, et arst, keda Pauluse kirjades põgusalt mainitakse. Mida tekst ise näitab: haritud kirjutaja, hea kreeka keel, juudi pühakirjade sügav tundmine nende kreekakeelses tõlkes, tõenäoliselt ise mittejuut. Kirjutatud aastate 80 ja 95 vahel, umbes viiskümmend aastat pärast sündmusi, lugejatele, kes polnud kunagi Juudamaal käinud. On jätk: Apostlite teod on sama projekti teine osa.

Kuidas seda lugeda

Kolm asja, mida algsed lugejad teadsid ja mida sinagi peaksid teadma.

Kõned antiiktekstides ei ole protokollid. Ükski antiikaja autor ei väitnud, et ta edastab sõna-sõnalt, mida keegi ütles. Nad esitasid seda, mida inimene oleks tõenäoliselt selles olukorras öelnud -- tihendatult, teravdatult, järelduseni viiduna. Thukydides tunnistas seda otse. Luukas töötab samamoodi. See polnud pettus. See oli teistsugune leping autori ja lugeja vahel.

Arvudel on tihti sümboolne kaal. Kaksteist apostlit, seitsekümmend saadikut, nelikümmend päeva kõrbes -- need on tähenduskandjad, mida juudi haridusega publik oleks kohe ära tundnud, mitte juhused.

Valik on tõlgendus. Luukas ei jutusta kõike, mis juhtus. Ta valib, tihendab, jätab välja -- ja just selles valikus elab tema argument. Kui midagi on Luukal, aga mitte teistes evangeeliumides, tasub küsida, miks. Enamasti teeb see tööd.

Kuidas lugu liigub

Jutustus järgib geograafiat. See algab templis Jeruusalemmas, liigub põhja poole maapiirkonda Galileasse ja pöördub siis pikas, aeglases kaares tagasi Jeruusalemma. Kaar, mis kulgeb peatükkidest 9 kuni 19, on raamatu süda: Jeesus teel linna, kus ta teab, mis teda ootab. Teel õpetab ta, räägib lugusid, tervendab, vaidleb. Luukas ei kiirusta. Teekond pole eelmäng päris loole -- teekond on lugu.

Raamat algab kahe sünnilooga kõrvuti: prohveti oma ja selle oma, kes kõike muudab. Lõpp ei ole triumf, vaid söömaaeg, tühi haud ja juhis oodata. Lõpp, mis avab.

Mida tähele panna

Luukal on rohkem naisi ja aktiivsemates rollides kui üheski teises evangeeliumis. Maarja ei võta lihtsalt sõnumit vastu -- ta vastab lauluga, mis on poliitiliselt kõige teravam kõne kogu Uues Testamendis. Eliisabet on prohvet. Anna on prohvet. Naiste rühm rahastab kogu liikumist, nimepidi nimetatud. Naised on ülestõusmise esimesed tunnistajad. Loe neid kokku. Märka, mida nad ütlevad ja teevad -- mitte ainult, et nad kohal on.

Jälgi, mida raha teeb. Luukas on neljast evangeeliumist kõige otsesõnulisemalt majanduslik. Õnnistused siin ei ütle "õnnelikud on vaimult vaesed" -- nad ütlevad õnnelikud on vaesed, punkt. Raamatus on hädad rikaste üle, mida enamik Piibli omanikest pole kunagi lugenud. Küsi, kui loed: mida see tekst arvab, et rikkus inimesega teeb?

Pane tähele, kes mängib kangelast lugudes, kus kangelast vajatakse. See ei ole peaaegu kunagi see, keda ootad. Inimene, kes määratleb, mida tähendab ligimest armastada, on samaarlane -- rahvagrupp, keda raamatu esialgne juudi publik kõige rohkem põlgas. Ainus pidalitõbine, kes tänama tagasi tuleb, on samuti samaarlane. Sõdur, kelle usk Jeesust hämmastab, on Rooma okupant. Kui Luukal on vaja näidata, mis on õige tegu, sirutab ta iga kord käe ringist välja.

Ja küsi kogu raamatu vältel: keda Jeesus märkab? Tema pilk langeb inimestele, kelle esimese sajandi ühiskond tegi nähtamatuks. Järgi seda pilku.

Miks seda praegu lugeda

Eestis on Piibliga kummaline lugu. Nõukogude aeg lõikas institutsionaalse religiooni enamiku perede elust välja. Vanemate põlvkond kasvas ilma selleta. Teie põlvkond kasvas ilma teadmata, et see üldse on olemas. Kirikud on arhitektuur, mitte praktika. Jõulud on pühad, mitte pühapäev.

See tähendab, et teil on midagi, mida enamikul lugejatel pole: värsked silmad. Luukas kirjutas inimestele, kes ei teadnud seda ka. Tema lugejad olid haritud kreeklased ja roomlased, kes esitasid praktilist küsimust: kes see inimene oli ja miks ta viiskümmend aastat hiljem ikka veel loeb? Kui sa loed seda ilma kirikutaustata -- ilma leeritundideta, ilma koguduse kogemuseta, ilma institutsionaalse pagasita -- oled sa täpselt see publik, kellele see algselt kirjutati.

Tekst räägib asjadest, mis pole kuhugi kadunud. Kes kuulub ja kes mitte. Mida rikkus inimesega teeb. Kuidas võim end õigustab. Kas andeksandmine on nõrkus või tugevus. Need pole esimese sajandi küsimused. Need on Telliskivi küsimused.

Ava see.